uus blogi

terecasssu.wordpress.com

Lihtsalt midagi

Väike paus õppimisse.

Käisin eile Rogeriga Eesti mängu lindistusel, huvitav oli, maja tuur oli samuti intrigeeriv ja need erinevad vanast ajast tulenevad agregaadid muuseumis... jumal tänatud, et ma 21. sajandil elan.
Teise salvestuse alguses kõndis üks naine seal ringi ja andis teada, kuidas inimesed istuma peavad, et nende vahel oleks ikka vahed sees ja nii, jõudis ta siis otsaga meie juurde (olime ühe plate kõige ülemises nurgas, ma põhimõtteliselt tema kaisus ) vaatab siis, muigab ning märgib naeratades nii mokaotsast :"selge, teie ei saa".  Saade polnud veel alanud ning kogu publik lisaks veel saatejuht naeris. Oh seda lõbu :D

Hiljem kaarte mängides läks mul esimesed paar korda väga hästi, pärast seda hakkasin majesteetlikult kaotama.

Midagi tõest siis:

Lapsepõlv on lahe aeg...

Oijah,
Oijah, oijah oijah.
Kas asi on minus ja selles, et ma ennem kodustele ülesannetele ja töödele erilist tähelepanu ei pööranud ning nüüd seda teen, või on igale viimselegi kui õpetajale tulnud pähe soov mu ajust viimased töötavad rakud ka veel välja kurnata. Ma olen homse päeva jooksul tänu kevadkontserditele vaid kahes tunnis, ühes neist on töö ja teises tuleb tekst peast ära rääkida. Tore.
Loomulikult on mu klass lihtsalt vapustav, inimene tuleb ja viskab tunni alguses sulle lihtsalt kõva jalgpalliga lambist vastu pead, irvitab ja annab teada, et sa oled hale sõpradeta friik. Tänud Ollu.
Aga jah, üheksast hakkab proov, 11-nest on esimene kontsert, ühest järgmine ja lõpuks kuuest kolmas. See tuleb üks pikk päev..
Saime muide lastekoori konkursil 12 koha. Vähemalt ei olnud viimased, sest Segakooriga suutsime me siiski pronkskategooria ainuke laureaat olla..
Eile ebaõnnestusin kitarris nii selle viimase kümnekonna minuti jooksul väga korralikult, ei hakka isegi seletama kui puusse mõne asjaga panin ning Rogeriga pole tänu ta muusikakoolile kah saanud eriti palju aega koos veeta

.

Meil on täis üle kahe kuu juba. Ja kui väga Kallis ta mulle on.

Appi...

Poleks arvanud, et see praegune kontrolltööde jada nii hulluks läheb. Õppisin eile kella seitsmest õhtul kuni poole neljani öösel, hommikul oli kohe füüsika parandus, kolmas tund geo töö ning seitsmes tund geo kontrolltöö parandus. Esmaspäeval on inka üleminekueksam, kolmapäeval keemia töö, vene keele jutt pähe ja lisaks 30 realine luuletus pähe. Mai lõpus on mul vaja isaga ühte kohta minna ning see otsustab kah üsnagi palju. Eks Tänane õhtu (ehk siis Reede õhtu) on kergelt öeldes nagu mu ood vabadusele kuna laupäeva ja pühapäeva veedan inka eksamiks õppides, esmaspäeva ja teisipäeva õhtu kõige muuga tegeledes. Lisaks on neljapäeval kell kolm ka malevasse registreerumine, kuidas ma selleks kellaajaks arvuti kuskilt leian ma ei tea...
Aga mida ma siin ikka kurdan, Rogeril on olukord hullem, tema jookseb kogu aeg mööda kontserdeid, eksameid ja kontrolltöösid, kõik ööd passib üleval ning päeval suudab ikkagi naeratada ning elav olla. Räägime siis superman-ist...

Nagu ma juba mainisin siis tänase õhtu lebotan. Jalutasin kaksikutega vankris ringi üle pooleteise tunni, mängisin kitarri tunnikese, lõpuks prantsatasin üldse rõdule maha ja tinistasin seal kah veits üle 30 minuti, siis läks aga nii pimedaks ja sõrmedel hakkas kah külm nõnda tulin tulema. Enne järgmist nädalat ma vist pilli kätte võtta ei saa nõnda siis mõtlesin, et harjutan mõnikümmend minutit aga vot, natuke hoogu sattusin, hakkasin üht lastekoori lugu mängima millel sõnade ja nootide kohalt ka akordid avastasin, ennast saata on huvitav, kuigi väga tihti takerduvad kas sõrmed või läheb keel sõlme. Kohe näha, et kordinatsiooni mõnel siin ei eksisteeri :)


-------------

Nonii, olin natike eemal. tõlkes: Kell on üks öösel. Pidin lapsed magama panema ja nende juures valvama, kui lõpuks alla läksin anti teada, et hpmmikul vaatamata kogu oma töödele ja tegemistele ta mul kauem magada ei lase, päeval ma õppida ei saa kuna mul on vaja majas suurpuhastust teha ja nõnda edasi. Peaksin vist juba praegu valmistuma avasüli eksami läbikukkumisele vastu jooksma...
Igatahes, all on mõned pildid mis ma olen siis teinud, see tomat on seal kuna tegin selle millegipärast pühapäeva hommikul Rogeri lauast, see halva kvaliteediga värk mu rõdu laudadest, ja mingitest asjadest veel oli selline kuna õues hakkas pimenema ja ega see telefon ei ole mõeldud tegelt ka mingisukusteks lähivõteteks ja see pilt minust tehti täna liisu poolt keset füüsika tundi. Hindelist tundi. Ja me ei jõudnud tööd lõpule.
Hetkel siis magama ära, saab äkki mõned tunnid põõnata ka enne kui rügama peab hakkama, õhtuks saab valmis ja eks ma öösel siis õpi, mis mul muud ikka üle jääb. Heameelega peksaks praegu pead vastu seina, nutaks ja röögiks, et ma ei suuda. Kuid mis mul muud üle jääb kui üritada kõik need asjad valmis saada või mis? :)

Vahukoor

Ma ei tea, kust pagan läheb piir ning sa ei igatse seda inimest pärast iga hüvastijättu üha rohkem? Reedel olin üheksani Rogeri pool (alates kolmest) enne seda veetsin mõned tunnid liisuga, meie jututeemad läksid üllatavalt asjalikuks. Laupäeva hommikul läksin taas ning täna lõunal tulin koju. Selle aja jooksul harjusin ta ligidusega nii ära, et kui ta viru all oleasse bussikasse ära saatsin ning ta bussile läks oli mul ära kõndides sees nii tühi tunne.
Viimasel ajal on mul võimsad meeleolu kõikumised, üsnagi ärritav tegelikult kui ma ei tea poole ajast mis mul täpselt viga on, aga ikkagi olen ma kas kurb, vihane, rõõmus või kõike korraga.
Vaatasime tema juures Shreki ning ka niisama telekat, poole American Dad-i pealt hüüatan äkitselt : "KUULE, TULNUKA NIMI ON KA ROGER!!"

Offtopic: Simpsonite seekordne osa on armas :)

Aga mõni inimene on väga andekas tulles mulle poole öö pealt vahukoorega kallale. Aga see oli maitsev ning suutsin oma särgilt küllalt palju kokku koguda, et talle üks väga maitsev ja kleepuv seljale patsutus anda ning toredalt lumivalge põse silitus (JÕULUVANA).
Tegelikult, meil oli tõesti tore, või noh, vähemalt mul, tema kohta ma ei tea, aga loodan, et tal ka. Järgmine nädalavahetus aga on mul ainult tuupimist täis, kuna 30-nendal on ju see üleminekueksam ning inglise keele grammatikareeglid pole just mu tugevaim külg.

Hetkel vist lõpetan, eks kunagi hiljem kirjutan uuesti.

Who do you think you are.

See pealkiri ei ole probleemide või millegio pärast, see on lihtsalt selle loo nimi mille kitarri õpetaja täna andis ja selgeks palus õppida. Kitarril mängides kõlab see tõesti hästi, kuulasin siis youtubest originaali kah ning siis enam eriti ei meeldinud. Kui see mutt vait jääks siis klaver seal taga oli tore (Mulle meeldib klaverit kuulata) aga muidu, mkm. Pole just minu maitse. Aga nagu ma mainisin, kitarril kõlab ilusalt ja Fm on kena akord :) Äkki õpin seda isegi kunagi laulma. Kes teab.

Midagi muud eriti kirjutada ei ole. Koolis serveeritakse see nädal iga hommik putru, läksime siis täna Rogeriga ning mingi hetk ühines ka ta väike õde meiega, nõnda me seal siis istusime, ühe laua taga kümnendik, kaheksandik ja kaks esimese klassi oma. Stiilne :D
Ei tegelt ta õed on kohutavalt toredad ja armsad, Carmenil õnnestus mulle kunagi isegi hiinakas pähe teha -.-

Ma olen nii väga õnnelik, et Rogeriga käin. Hakkasin juba kartma, et jälle jäävad mu tunded vastamata nagu siin nende poistega olnud on ning ma teen ainult iseendale haiget, aga välja tuli kõik palju paremini. Pean ennast kohutavalt õnnelikuks inimeseks, et nii vapustava ja toreda ning naljaka ja armsa poisi endale muretsesin. Ta on mulle väga kallis. Tundub küll kuidagi tobe, et oma tunnetespekjtrit siin natuke lahti seletan, aga ta tõesti tähendab mulle palju ning keegi niikuinii ei loe mu blogi nii, et miks siis mitte kohe välja öelda mida ma inimesest arvan. Ta teeb mind õnnelikuks kui keegi teine seda ei suuda ja see vist ongi kõige tähtsam...

Meil on koolis mingi kolmandik kelle vanemad nagu me täna hommikul teada saime teda peksavad. Tüdrukul on kätel sinikad ja nõnda edasi. Reelika, Liisu ja see tüdruk läksid täna pärast tunde siis kooli psühholoogi juurde asju selgeks rääkima. Loodan, et selle tüdrukuga saab kõik korda, et ta ema tuleb mõistusele või laps pannakse kuhugi mõne muu sugulase juurde elama. Mitte ühtegi last ei tohiks lüüa ning terroriseerida.
Jälestusväärsed inimesed!





See lugu.

Jahukäkk.

Mul oli ainult nii mu elu parim reede õhtu, laupäev ja pühapäeva hommik...
Poole kahest olin lõpuks üksi kuna emme-issi läksid koos vendadega Saaremaale, aga see kes arvab, et ma nüüd koha jalad seinale visakasin ja põõnama läksin (mida ma oleksin teha tahtnud muide) eksib rängalt. Koristamisega jõudsin enamvähem lõpusirgele viie paiku ning vot siis läksin küll magama. Seitsmest ärkasin ja käisin pesemas, loomulikult aga oli kuum vesi teadmata kadunud nõnda jäi see käik küll üürikeseks.
Roger helistas *vaatab kõneregistrit* kell 20.38 ning teatas, et on Loigus, jalutasime üksteisele vastu ja viie minuti pärast saimegi kokku, mõlemad parajalt porised kuna eks need kruusateed ole teada tuntud asi ju.
Mõned märksõnad kuna kogu oma vapustavat kahe päevast tegevuskava ma ette kanda ei kavatse:
*kummikommid nutellaga
*pannkoogid
*pasta
*nutella, jahu, juuksevahu, vee ja svammide sõna igal pool majas.
*kogu selle segapudru koristamine
*Iseenese puhtaks kasimine (kui su nägu on nutellaga üle maalitud, pea ning särk juuksevahti täis ning sa näed välja nagu oleksid ennast pagaritöösstuses ringi veeretanud siis jahm... Ega R kah just parem polnud tegelikult. Jahukäkk <3 )
*tema klaverimängimine mida ma kohutavalt armastan
*keset paduvihma/lörtsi ning tugevat tuult öösel kell 11 busssist maha jäämine
*Simpsonid
*ja nõnda edasi....

Ei kirjutanud palju ning ei kirjuta ka, minu poiss, minu tegevused, aga ma lihtsalt tahtsin jagada kui vapustavalt tore mul oli.
MA OLEN SÜÜTU. Mainin igaks juhuks üle :D

Nüüd olen üksi, Ansu küll hüppas vahepeal tunnikeseks läbi, aga temagi läks ära. Tegelikult on väga tore natuke rahu saada, kuigi Rogeriga oleksin parema meelega koos. Aga jah, saangi kitarri harjutada ning koolitükid ära teha, kraamin natuke maja ka, et need viimasedki jahukübemed ära saada ja viskan need riided mida me siis kandsime uuesti pesumasinasse, tuleb välja, et juuksevahu lõhna ei olegi nii kerge likvideerida.

Väike nüanss.

Tilluke nüanss tänasest kitarritunnist. Õpetaja annab siis uue loo kätte ning ma jõllitan seda, silmad peas kui tõllarattad.
"Mis pagan see veel on?"
"Lugu."
"Ma ei tea ühtegi nendest akordidest..." Okei, kahte teadsin, loos tuli kasutada kaheksat akordi, nendest vaid E ja D olid tuttavad.
"A, noh, näite siis ette."
"Mis see on?"
"Okei, tee joonis..."
"Mis asi SEE veel on?"
"Tee joonis..."
"Ja see... ?"
"uus joonis."
"Õpetaja... kas see on üldse akord või O_O?"
"Need kolm on all kirjas."

Selle tee joonise all mõtles ta siis midagi sellist (see akord oli muide ka sees, üldse oli selles paganama loos neli erinevat D-d, hakka neid siis pähe jätma rõõmsasti [mida ma muide hetkel teengi harjutamise käigus aga vahet pole, mulle meeldib vinguda]):

Sest no tõesti, what the fuck, midagi ei mõiganud seal vahepeal, aga täitsa edukalt suutsin selle lõpuks maha mängida. Kui ikka saad lehe kätte ja sulle jõllitavad vastu mingid kahtlased kreekaeed mida sa oma elu sees ka näinud ei ole siis on tore :) Tundsin ennast veel lollimalt kui tavaliselt, aga nagu ma mainisin, pärast kolmandat katset suutsin ilma väga pikkade pausideta keerulisemate vahetuste (minu jaoks, ainult natuke üle poole aasta olen ju õppinud) juures maha mängida selle asja. Tore oli, kõlas kah algaja kohta normaalselt ning tuju läks hunnikute viisi paremaks. See kitarr on täitsa tore asi, absoluutne algaja või mitte, aga mulle meeldib :D!

Millal ma viimati blogisin? Sada aastat tagasi?
Noh, selle aja jooksul on tegelikult päris kõvasti muutunud, Käin  Rogeriga (YESS!) tegelt juba üks kuu ja üks nädal täis :), eks see Anija laululaager teeb imesid. Eelmine nädalavahetus käisime segakooriga Raplas konkursil, saime küll viimase koha aga noh, vähemalt saime uusi kogemusi ja nalja sai samuti korralikult. Ikka väga korralikult tegelikult.


"BANANA, BANANA, BANANA, BANANA"
"Pane see paber põlema ja õppi karjuma!"
"MIS SU NUMBER ON?"
"Natuke veel ma hakkan siin viini valssi tantsima!
See nüüd küll viini valss pole!
Kas sa oled seda üldse kunagi kuulnud?
See käib ju teistmoodi, noh, damdam, ei oota,"  oi ma tahtsin maa alla vajuda...


Kas ma olen paranoiline või?
Noh, arvatavasti jah.
Mis täna päevakohane on tamtaramtaram...
Mul on homme füüsika kontrolltöö, ma ehitasin oma rõdule lumememme ning olen kahe ja poole päeva jooksul teinud kaks kooki, ühe õhtusöögi, ühe hommikusöögi, koristanud ära kogu teise korruse, teinud kõik oma kodussed ülesanded, käinud pinda oma poisile ning palunud tal aknast välja hüpata, sõna otseses mõttes elanud tumblris, harjutanud kõiki lugusid mida kitarris harjutada anti ja visanud oma kassi lumehange.
Juhtub.



Kevad jah?

Oh god.

Kui napakas saab üks inimene pildil välja näha, kurat, komekordne lõualott, pastakas pihus, silmad kinni ja hambad irevil... Well, hell yes! Loomulikult Rogerike meil särab seal. Suured tänud et ma sinu pärast näen välja nagu idioot! Mina sind ka...

Valentinipäev.

Oh. God.
 Noh, eks see päev algas nii kuidas algas, läksin kooli, sain liisult mõmmidega küünla and so on. Kolmandal vahetunnil läksin siis koos Sannuga teisele korrusele väikeste playbacki vaatama ning sellest kogu see nö jama algaski. Kohtasin Rogerit ja jäime rääkima, kogu klass jõllitas ajaloo korruse aknast, lehvitasid ja lollitasid. Roger lehvitas vastu, ise naerukrampides. Noh, okei, jalutuskõik ajaloo korrusele ja tund aega tõsist piina kui oliver seal koos martini ja kristoga minu ees õhku keppis. Järgmine vahetund olime leppinud kohtumise teisel korrusel kokku, nagu arvata sest meil oli geo passis kogu klass meid ja naeris ja urritas ja.... ma olin loomlikult näost tomat-punane. Vaidlesime siis teemal kas ta ostab mulle kommi või ei osta, hiljem vedas mind veel kõigepealt mu eksvenna ja siis tema endaga mingit pagana sõbrapäeva pilti tegema. Sellest veel vähe sain ma kuidagi moodi pildi tegemise ajal naerukat ja ta naeris kaasa nii, et oletavasti asus mu pea kuskil ta süles ja tema köed toetasid mu pea nagu laua peale. Pärast gead ei olnud midagi ja pärast Inkat ilmus härrake taas kohale. Pärast pikka pinnimist (temapoolset) ostis mulle mingit imelikku kommi ja jalutas mind pärast kella esta klassi juurde. Nüüd siis paar asja ära mainida:
ME EI KÄI! ME EI OLE MAKSIMAS PURGITOITUDE VAHEL DEIDIL KÄINUD!'

O, ja üks tore sannu tehtud pilt kah enne seda äpardunud lähme-kõik-naerame-ennast-ribadeks fotot.



PS. Mul käidi kogu aeg järgi ja pandi paasi, KÕIGI POOLT. aga noh, furry this Sheep.

Sannu pool ja millalgi enne kuut siis kitarri poole teele.

Damnidy damnidy damn

Jah, Anijal OLI ÄGE!
Eks need kes tagasisõidul bussis olid võivad rääkida seda plaksutamise põhjust (kogu buss hakkas plaksutama ja juubeldama) ning noh, need kõik kes laagris olid võivad sellest siis kah seletada.
Jutud, olgu need missugused tahes, liiguvad kiiresti.

Aga tegelikult küll jah, seal oli mõnus, natuke külm küll, aga kui Rogeri jope seljas ringi tatsasin (vaeseke jäätus) siis oli täitsa mugav vahepeal.
Kuradi triin... xD

Mingi hetk  läksime Rogeri ja Kevin Kallikiviga õue lumesõda mängime, aga mulle tundus see pigem kullina, kus su elu kaalul oli... Mainida tasub, et R on 17 ja Kallikivi seal kh 14-15... Aga vahet palnud, vapustavad inimesed, muud pole öelda :D! ( Tegelikult käib mulle see :D smail kergelt pinda, aga see on kuidagi kätte harjunud, well, fuck...)

Ma ei oskagi midagi kirjutada, seal juhtus PALJU, aga mainin lihtsalt ära, et kuigi algul arvasime et kontsert tuleb jama siis lõpuks pidin ma seal koos poole saaliga pisaraid pühkima. Vot niivõrd liigutav oli see, ning Keidi laul ja need sõnad ning üldse, kõik oli ülimalt emotsionaalne, vähemalt minu jaoks...

Pilte siis:

Sannu just helistas mulle ja röökis mu peale... Ma loodan, et suudame teatud kellegiga esmaspäeva lõpuks asjad korda ajada xD

Jah, mu juuksed on oranžid

Jepppp..

Läbi roosi põõsaste ja otsi kohta kus sa saad... aga roosidel on okkad...

Olen siis viimasel ajal neljapäeviti ujumas käinud nagu seda juba teada on, pagan, pole ennast tõesti elu sees nii hästi tundnud. Ebaatraktiivne või  mitte oma ujumislotu, prillide ja trikooga aga dang, ma olin loll, et ujumast ära tulin!

Midagi muud eriti öelda ei olegi, homme kitarr ja ma olen rampväsinud. Jumal tänatud Reelika oli täna haige, sai Liisuga natuke normaalset juttu ka ajatud ilma et preili:" Kuule ole vaid kedagi ei huvita... Tead liisa ja siis ma tegin seda ja siis ma tegin seda ja see poiss kindlasti vaatas mind ja siis ma.. *Jõllitab põlgusega* ah kuule tule lähme kahekesi garderoobi..."
Japp, paras ingel meil see Rellu või mis :)

Mitte, et ma mingi julm tagarääkija oleks, loomulikult mitte, see lihtsalt juhtub vahete vahel.

Homseks on vaja siis estaks referaat. Kohutav, mingi artikli põhjal tuli teha mille ise valid nii, et võtsin Metal Hammerist ühe, rääkis mingist trash metal/ hardcore bändist ja no ei tulnud kuidagi referaadilik, objektiivne ja geniaalne välja, ikka kiskus ajakirjanduslikuks tekstiks kätte ära. Lõpuks sain siis valmis, ei tulnud ühte A4-jagi täis. Olen viimasel ajal kirjutamises päris sandiks jäänud.


Eks muud midagi, kunagi kirjutan jälle kui viitsimist on, nüüd veits youtubes kolamist, korra twitterisse ja põhku ära.
Kurat mul on mitmekesine elu!

Damnidy Damn.

Noh, 13 ja reede tegin endal massiivselt margi täis, sellest pikemalt ei räägi ja liisu tuli siis minu poole.
Täna ehjk teisipäeval Liisuga sööma Solarisse, tüdruk hakkas lõpuks Reelikale vastu, kurat kui koomiline oli vaadata nende vestlust!

Kui ma kitarri lähen tunnen ennast tavaliselt nagu geenius, noh, tark täpsemalt, loen raamatuid ja oman normaalseid hindeid ja nii edasi, kui sealt ruumist lõpuks välja tulen ei suuda ma ilma kalkulaatori abita kahte kahega liita.

Ruudi, Marc ja Joe on geeniused! Pidime geograafia jaoks tegema siis esitlused, nemad keskendasid kogu teema kasse söövale domole. Kogu päeva esimene mitte feik naer tuli sealt.

Mälestus vanaasta õhtust.

Sest et see on tõsi!