Väike nüanss.

Tilluke nüanss tänasest kitarritunnist. Õpetaja annab siis uue loo kätte ning ma jõllitan seda, silmad peas kui tõllarattad.
"Mis pagan see veel on?"
"Lugu."
"Ma ei tea ühtegi nendest akordidest..." Okei, kahte teadsin, loos tuli kasutada kaheksat akordi, nendest vaid E ja D olid tuttavad.
"A, noh, näite siis ette."
"Mis see on?"
"Okei, tee joonis..."
"Mis asi SEE veel on?"
"Tee joonis..."
"Ja see... ?"
"uus joonis."
"Õpetaja... kas see on üldse akord või O_O?"
"Need kolm on all kirjas."

Selle tee joonise all mõtles ta siis midagi sellist (see akord oli muide ka sees, üldse oli selles paganama loos neli erinevat D-d, hakka neid siis pähe jätma rõõmsasti [mida ma muide hetkel teengi harjutamise käigus aga vahet pole, mulle meeldib vinguda]):

Sest no tõesti, what the fuck, midagi ei mõiganud seal vahepeal, aga täitsa edukalt suutsin selle lõpuks maha mängida. Kui ikka saad lehe kätte ja sulle jõllitavad vastu mingid kahtlased kreekaeed mida sa oma elu sees ka näinud ei ole siis on tore :) Tundsin ennast veel lollimalt kui tavaliselt, aga nagu ma mainisin, pärast kolmandat katset suutsin ilma väga pikkade pausideta keerulisemate vahetuste (minu jaoks, ainult natuke üle poole aasta olen ju õppinud) juures maha mängida selle asja. Tore oli, kõlas kah algaja kohta normaalselt ning tuju läks hunnikute viisi paremaks. See kitarr on täitsa tore asi, absoluutne algaja või mitte, aga mulle meeldib :D!