Who do you think you are.

See pealkiri ei ole probleemide või millegio pärast, see on lihtsalt selle loo nimi mille kitarri õpetaja täna andis ja selgeks palus õppida. Kitarril mängides kõlab see tõesti hästi, kuulasin siis youtubest originaali kah ning siis enam eriti ei meeldinud. Kui see mutt vait jääks siis klaver seal taga oli tore (Mulle meeldib klaverit kuulata) aga muidu, mkm. Pole just minu maitse. Aga nagu ma mainisin, kitarril kõlab ilusalt ja Fm on kena akord :) Äkki õpin seda isegi kunagi laulma. Kes teab.

Midagi muud eriti kirjutada ei ole. Koolis serveeritakse see nädal iga hommik putru, läksime siis täna Rogeriga ning mingi hetk ühines ka ta väike õde meiega, nõnda me seal siis istusime, ühe laua taga kümnendik, kaheksandik ja kaks esimese klassi oma. Stiilne :D
Ei tegelt ta õed on kohutavalt toredad ja armsad, Carmenil õnnestus mulle kunagi isegi hiinakas pähe teha -.-

Ma olen nii väga õnnelik, et Rogeriga käin. Hakkasin juba kartma, et jälle jäävad mu tunded vastamata nagu siin nende poistega olnud on ning ma teen ainult iseendale haiget, aga välja tuli kõik palju paremini. Pean ennast kohutavalt õnnelikuks inimeseks, et nii vapustava ja toreda ning naljaka ja armsa poisi endale muretsesin. Ta on mulle väga kallis. Tundub küll kuidagi tobe, et oma tunnetespekjtrit siin natuke lahti seletan, aga ta tõesti tähendab mulle palju ning keegi niikuinii ei loe mu blogi nii, et miks siis mitte kohe välja öelda mida ma inimesest arvan. Ta teeb mind õnnelikuks kui keegi teine seda ei suuda ja see vist ongi kõige tähtsam...

Meil on koolis mingi kolmandik kelle vanemad nagu me täna hommikul teada saime teda peksavad. Tüdrukul on kätel sinikad ja nõnda edasi. Reelika, Liisu ja see tüdruk läksid täna pärast tunde siis kooli psühholoogi juurde asju selgeks rääkima. Loodan, et selle tüdrukuga saab kõik korda, et ta ema tuleb mõistusele või laps pannakse kuhugi mõne muu sugulase juurde elama. Mitte ühtegi last ei tohiks lüüa ning terroriseerida.
Jälestusväärsed inimesed!





See lugu.