Appi...

Poleks arvanud, et see praegune kontrolltööde jada nii hulluks läheb. Õppisin eile kella seitsmest õhtul kuni poole neljani öösel, hommikul oli kohe füüsika parandus, kolmas tund geo töö ning seitsmes tund geo kontrolltöö parandus. Esmaspäeval on inka üleminekueksam, kolmapäeval keemia töö, vene keele jutt pähe ja lisaks 30 realine luuletus pähe. Mai lõpus on mul vaja isaga ühte kohta minna ning see otsustab kah üsnagi palju. Eks Tänane õhtu (ehk siis Reede õhtu) on kergelt öeldes nagu mu ood vabadusele kuna laupäeva ja pühapäeva veedan inka eksamiks õppides, esmaspäeva ja teisipäeva õhtu kõige muuga tegeledes. Lisaks on neljapäeval kell kolm ka malevasse registreerumine, kuidas ma selleks kellaajaks arvuti kuskilt leian ma ei tea...
Aga mida ma siin ikka kurdan, Rogeril on olukord hullem, tema jookseb kogu aeg mööda kontserdeid, eksameid ja kontrolltöösid, kõik ööd passib üleval ning päeval suudab ikkagi naeratada ning elav olla. Räägime siis superman-ist...

Nagu ma juba mainisin siis tänase õhtu lebotan. Jalutasin kaksikutega vankris ringi üle pooleteise tunni, mängisin kitarri tunnikese, lõpuks prantsatasin üldse rõdule maha ja tinistasin seal kah veits üle 30 minuti, siis läks aga nii pimedaks ja sõrmedel hakkas kah külm nõnda tulin tulema. Enne järgmist nädalat ma vist pilli kätte võtta ei saa nõnda siis mõtlesin, et harjutan mõnikümmend minutit aga vot, natuke hoogu sattusin, hakkasin üht lastekoori lugu mängima millel sõnade ja nootide kohalt ka akordid avastasin, ennast saata on huvitav, kuigi väga tihti takerduvad kas sõrmed või läheb keel sõlme. Kohe näha, et kordinatsiooni mõnel siin ei eksisteeri :)


-------------

Nonii, olin natike eemal. tõlkes: Kell on üks öösel. Pidin lapsed magama panema ja nende juures valvama, kui lõpuks alla läksin anti teada, et hpmmikul vaatamata kogu oma töödele ja tegemistele ta mul kauem magada ei lase, päeval ma õppida ei saa kuna mul on vaja majas suurpuhastust teha ja nõnda edasi. Peaksin vist juba praegu valmistuma avasüli eksami läbikukkumisele vastu jooksma...
Igatahes, all on mõned pildid mis ma olen siis teinud, see tomat on seal kuna tegin selle millegipärast pühapäeva hommikul Rogeri lauast, see halva kvaliteediga värk mu rõdu laudadest, ja mingitest asjadest veel oli selline kuna õues hakkas pimenema ja ega see telefon ei ole mõeldud tegelt ka mingisukusteks lähivõteteks ja see pilt minust tehti täna liisu poolt keset füüsika tundi. Hindelist tundi. Ja me ei jõudnud tööd lõpule.
Hetkel siis magama ära, saab äkki mõned tunnid põõnata ka enne kui rügama peab hakkama, õhtuks saab valmis ja eks ma öösel siis õpi, mis mul muud ikka üle jääb. Heameelega peksaks praegu pead vastu seina, nutaks ja röögiks, et ma ei suuda. Kuid mis mul muud üle jääb kui üritada kõik need asjad valmis saada või mis? :)

Vahukoor

Ma ei tea, kust pagan läheb piir ning sa ei igatse seda inimest pärast iga hüvastijättu üha rohkem? Reedel olin üheksani Rogeri pool (alates kolmest) enne seda veetsin mõned tunnid liisuga, meie jututeemad läksid üllatavalt asjalikuks. Laupäeva hommikul läksin taas ning täna lõunal tulin koju. Selle aja jooksul harjusin ta ligidusega nii ära, et kui ta viru all oleasse bussikasse ära saatsin ning ta bussile läks oli mul ära kõndides sees nii tühi tunne.
Viimasel ajal on mul võimsad meeleolu kõikumised, üsnagi ärritav tegelikult kui ma ei tea poole ajast mis mul täpselt viga on, aga ikkagi olen ma kas kurb, vihane, rõõmus või kõike korraga.
Vaatasime tema juures Shreki ning ka niisama telekat, poole American Dad-i pealt hüüatan äkitselt : "KUULE, TULNUKA NIMI ON KA ROGER!!"

Offtopic: Simpsonite seekordne osa on armas :)

Aga mõni inimene on väga andekas tulles mulle poole öö pealt vahukoorega kallale. Aga see oli maitsev ning suutsin oma särgilt küllalt palju kokku koguda, et talle üks väga maitsev ja kleepuv seljale patsutus anda ning toredalt lumivalge põse silitus (JÕULUVANA).
Tegelikult, meil oli tõesti tore, või noh, vähemalt mul, tema kohta ma ei tea, aga loodan, et tal ka. Järgmine nädalavahetus aga on mul ainult tuupimist täis, kuna 30-nendal on ju see üleminekueksam ning inglise keele grammatikareeglid pole just mu tugevaim külg.

Hetkel vist lõpetan, eks kunagi hiljem kirjutan uuesti.

Who do you think you are.

See pealkiri ei ole probleemide või millegio pärast, see on lihtsalt selle loo nimi mille kitarri õpetaja täna andis ja selgeks palus õppida. Kitarril mängides kõlab see tõesti hästi, kuulasin siis youtubest originaali kah ning siis enam eriti ei meeldinud. Kui see mutt vait jääks siis klaver seal taga oli tore (Mulle meeldib klaverit kuulata) aga muidu, mkm. Pole just minu maitse. Aga nagu ma mainisin, kitarril kõlab ilusalt ja Fm on kena akord :) Äkki õpin seda isegi kunagi laulma. Kes teab.

Midagi muud eriti kirjutada ei ole. Koolis serveeritakse see nädal iga hommik putru, läksime siis täna Rogeriga ning mingi hetk ühines ka ta väike õde meiega, nõnda me seal siis istusime, ühe laua taga kümnendik, kaheksandik ja kaks esimese klassi oma. Stiilne :D
Ei tegelt ta õed on kohutavalt toredad ja armsad, Carmenil õnnestus mulle kunagi isegi hiinakas pähe teha -.-

Ma olen nii väga õnnelik, et Rogeriga käin. Hakkasin juba kartma, et jälle jäävad mu tunded vastamata nagu siin nende poistega olnud on ning ma teen ainult iseendale haiget, aga välja tuli kõik palju paremini. Pean ennast kohutavalt õnnelikuks inimeseks, et nii vapustava ja toreda ning naljaka ja armsa poisi endale muretsesin. Ta on mulle väga kallis. Tundub küll kuidagi tobe, et oma tunnetespekjtrit siin natuke lahti seletan, aga ta tõesti tähendab mulle palju ning keegi niikuinii ei loe mu blogi nii, et miks siis mitte kohe välja öelda mida ma inimesest arvan. Ta teeb mind õnnelikuks kui keegi teine seda ei suuda ja see vist ongi kõige tähtsam...

Meil on koolis mingi kolmandik kelle vanemad nagu me täna hommikul teada saime teda peksavad. Tüdrukul on kätel sinikad ja nõnda edasi. Reelika, Liisu ja see tüdruk läksid täna pärast tunde siis kooli psühholoogi juurde asju selgeks rääkima. Loodan, et selle tüdrukuga saab kõik korda, et ta ema tuleb mõistusele või laps pannakse kuhugi mõne muu sugulase juurde elama. Mitte ühtegi last ei tohiks lüüa ning terroriseerida.
Jälestusväärsed inimesed!





See lugu.

Jahukäkk.

Mul oli ainult nii mu elu parim reede õhtu, laupäev ja pühapäeva hommik...
Poole kahest olin lõpuks üksi kuna emme-issi läksid koos vendadega Saaremaale, aga see kes arvab, et ma nüüd koha jalad seinale visakasin ja põõnama läksin (mida ma oleksin teha tahtnud muide) eksib rängalt. Koristamisega jõudsin enamvähem lõpusirgele viie paiku ning vot siis läksin küll magama. Seitsmest ärkasin ja käisin pesemas, loomulikult aga oli kuum vesi teadmata kadunud nõnda jäi see käik küll üürikeseks.
Roger helistas *vaatab kõneregistrit* kell 20.38 ning teatas, et on Loigus, jalutasime üksteisele vastu ja viie minuti pärast saimegi kokku, mõlemad parajalt porised kuna eks need kruusateed ole teada tuntud asi ju.
Mõned märksõnad kuna kogu oma vapustavat kahe päevast tegevuskava ma ette kanda ei kavatse:
*kummikommid nutellaga
*pannkoogid
*pasta
*nutella, jahu, juuksevahu, vee ja svammide sõna igal pool majas.
*kogu selle segapudru koristamine
*Iseenese puhtaks kasimine (kui su nägu on nutellaga üle maalitud, pea ning särk juuksevahti täis ning sa näed välja nagu oleksid ennast pagaritöösstuses ringi veeretanud siis jahm... Ega R kah just parem polnud tegelikult. Jahukäkk <3 )
*tema klaverimängimine mida ma kohutavalt armastan
*keset paduvihma/lörtsi ning tugevat tuult öösel kell 11 busssist maha jäämine
*Simpsonid
*ja nõnda edasi....

Ei kirjutanud palju ning ei kirjuta ka, minu poiss, minu tegevused, aga ma lihtsalt tahtsin jagada kui vapustavalt tore mul oli.
MA OLEN SÜÜTU. Mainin igaks juhuks üle :D

Nüüd olen üksi, Ansu küll hüppas vahepeal tunnikeseks läbi, aga temagi läks ära. Tegelikult on väga tore natuke rahu saada, kuigi Rogeriga oleksin parema meelega koos. Aga jah, saangi kitarri harjutada ning koolitükid ära teha, kraamin natuke maja ka, et need viimasedki jahukübemed ära saada ja viskan need riided mida me siis kandsime uuesti pesumasinasse, tuleb välja, et juuksevahu lõhna ei olegi nii kerge likvideerida.

Väike nüanss.

Tilluke nüanss tänasest kitarritunnist. Õpetaja annab siis uue loo kätte ning ma jõllitan seda, silmad peas kui tõllarattad.
"Mis pagan see veel on?"
"Lugu."
"Ma ei tea ühtegi nendest akordidest..." Okei, kahte teadsin, loos tuli kasutada kaheksat akordi, nendest vaid E ja D olid tuttavad.
"A, noh, näite siis ette."
"Mis see on?"
"Okei, tee joonis..."
"Mis asi SEE veel on?"
"Tee joonis..."
"Ja see... ?"
"uus joonis."
"Õpetaja... kas see on üldse akord või O_O?"
"Need kolm on all kirjas."

Selle tee joonise all mõtles ta siis midagi sellist (see akord oli muide ka sees, üldse oli selles paganama loos neli erinevat D-d, hakka neid siis pähe jätma rõõmsasti [mida ma muide hetkel teengi harjutamise käigus aga vahet pole, mulle meeldib vinguda]):

Sest no tõesti, what the fuck, midagi ei mõiganud seal vahepeal, aga täitsa edukalt suutsin selle lõpuks maha mängida. Kui ikka saad lehe kätte ja sulle jõllitavad vastu mingid kahtlased kreekaeed mida sa oma elu sees ka näinud ei ole siis on tore :) Tundsin ennast veel lollimalt kui tavaliselt, aga nagu ma mainisin, pärast kolmandat katset suutsin ilma väga pikkade pausideta keerulisemate vahetuste (minu jaoks, ainult natuke üle poole aasta olen ju õppinud) juures maha mängida selle asja. Tore oli, kõlas kah algaja kohta normaalselt ning tuju läks hunnikute viisi paremaks. See kitarr on täitsa tore asi, absoluutne algaja või mitte, aga mulle meeldib :D!

Millal ma viimati blogisin? Sada aastat tagasi?
Noh, selle aja jooksul on tegelikult päris kõvasti muutunud, Käin  Rogeriga (YESS!) tegelt juba üks kuu ja üks nädal täis :), eks see Anija laululaager teeb imesid. Eelmine nädalavahetus käisime segakooriga Raplas konkursil, saime küll viimase koha aga noh, vähemalt saime uusi kogemusi ja nalja sai samuti korralikult. Ikka väga korralikult tegelikult.


"BANANA, BANANA, BANANA, BANANA"
"Pane see paber põlema ja õppi karjuma!"
"MIS SU NUMBER ON?"
"Natuke veel ma hakkan siin viini valssi tantsima!
See nüüd küll viini valss pole!
Kas sa oled seda üldse kunagi kuulnud?
See käib ju teistmoodi, noh, damdam, ei oota,"  oi ma tahtsin maa alla vajuda...


Kas ma olen paranoiline või?
Noh, arvatavasti jah.
Mis täna päevakohane on tamtaramtaram...
Mul on homme füüsika kontrolltöö, ma ehitasin oma rõdule lumememme ning olen kahe ja poole päeva jooksul teinud kaks kooki, ühe õhtusöögi, ühe hommikusöögi, koristanud ära kogu teise korruse, teinud kõik oma kodussed ülesanded, käinud pinda oma poisile ning palunud tal aknast välja hüpata, sõna otseses mõttes elanud tumblris, harjutanud kõiki lugusid mida kitarris harjutada anti ja visanud oma kassi lumehange.
Juhtub.



Kevad jah?