Ujumine

Pole sellest juba väga kaua kirjutanud kuhugi... Või noh, oma päevikusse, suvalistesse vihikutesse, twitterisse ja nii olen kh.. Ja rääkinud olen sellest ka üsnagi palju, kuid siia pole kirjutanud sellest. Imelik kuid jah...

Noh, see ei ole eriline üllatus, et ma ujumist armastan, lasteaias alustasin, seitsmenda klassi lõpus.. lõpetasin! Raske on öelda, et lõpetasin, ma armastav seda siiski ülimalt palju ja teen kõik selleks, et uuesti trenni saada, küll erinevasse kohta kuna ma ei kannataks MyFitnessi ja mõnda teatud returlikku sitapead välja aga siiski. Ujumine on/oli ülimalt kallis osa mu elust. See tunne kui hüppad pukilt vette, lendad õhus ja korraga lööb vesi su hingetuks, ujud tugevate delfiini löökidega pinnale ja paned endast kõik välja, olgu seda nii vhe või palju kui tahes. Jah, ma ei jõudnud ujumisega kunagi kaugemale kui Pardikeste finaali, irooniliselt on mul hetkel sealt saadud T-särk täiesti ettekavatsematult seljas.

Jap, eks näe mis tulevikus saab...

Khm, leidsin just pildi endast puki kõrval, ma näen välja nagu toredalt paks pesulaud... Kas ma nägin tõesti ujumistrennis alati selline välja..? Oh. God.