When you're in a cinema and suddenly get hit by a fucking bus as watching a movie you know something's not right...
Anyway, päevast veits. Füsasse jäin 15 mintsa hiljaks, tunnid olid nagu ikka ja pärast kooli ( Esta jäi ära ) siis veits ajaks Sannu poole ja siis Liisu ja Raksuga kinno. Või noh, see oli vähemalt plaan, aga kuna Raksu ei julgenud minna bussikasse kuna mingi tüüp pasiis seal pidime me üsnagi kiirustama. Solarises, kui piletid ostetud läksime kommileti juurde ja ma hakkasin seal müüjaga üliintelligentset vestlust aretama. Tõlkes toppisin kommikoti lauale, hüplesin kohapeal ja pomisesin, et ei tea palju hinnaks siis ka tuleb. See lööb kaalu sisse ja teatab "Drumroll" ning hinnaks oli midagi kolmega. Ütlesin siis kergendatult, et jumal tänatud, kartsin juba kümpsi ja ta teatas, et selle jaoks on vaja umbes 1,5 kg komme, omad kogemused pidavat olema. Läksime siis selle liikuva trepiga ülesse ja poole tee peal avastan: Oh shit, mul on see kommikühvel ikka veel käes xD. Paanitsesin siis veits kuni see piletiurebija ütles, et võin selle talle anda. Thank god.
Film oli äge muidu, "Üks päev" või midagi sarnast, lõpuks jäi see Anne Hathaway or something tegelane ilge kõmakaga bussi alla ning ta abikaasat näidati nii murtuna, et ma hakkasin loomulikult nutma. Liisu küsis siis, et mis sa nutad või? Pöördus raksu poole, ot misasja, sa nutad ka w?
Pärast filmi kiirustasin inglise kolledži ette bussikasse ja kuuega õikale, kuulasin nagu ikka kogu aja muusikat ja tümpsisin sõrmede/jalgade 'ga rütmi kaasa. Mind jõllitati imelikult.
Midagi muud eriti ei juhtunudki, AGA Kurt Cobain on/oli vapustav, üks viimaseid Nirvana kontserdeid on üks lugu nii paeluv, eriti see pilk mis tal kuskil nelja minuti juures on... Lugesin ta enesetapukirja ja ulgusin nagu väike laps + lugesin eile metal hammerit ning need 10 lk'd Cliff Burtoni lugu nutsin veel hullemini, üks leht on nüüd laineline tänu mu oversized pisaratele O.o.
No comments:
Post a Comment