Elnevatest päevadest siis:
Eile koolis nagu alati ja pärast seda korra raamatukokku, et raamatuid ära viia, sinna minnes leidsime Sannuga täpselt nagu komapäevalgi käru ja ma otsustasin sisse istuda (!!!) Noh, sõidutas mis sõidutas kuni mingi lapsevankriga naisele otsa põrkas nii, et poekäru ümber läks ja ma seal sees pikutan, pea vankri rataste vahel kinni. Noh, pärast seda otsustasime aja ülejäägi puhul bussiga alasniidule sõita, puudutasime siis vahepeal Ollu, Kristo ja Martini teemat, lõpuks astusid nad bussist välja ja me saime shoki ning läksime VÄGA toreda ringiga majade tagant läbi, et nad meid ei leiaks.
Täna ehk Reedel läksin hommikul kooli ja papsi tööjuurest võetud G4S-i autost välja astudes ja muusiak tööle lülitades avastan, et häält ei tule. Algul arvasin, et telefon jamab -see kukkus eile pärast jooksmast tulemist pooleteise meetri kõrguselt vastu kivipõrandat- aga inka tunnis kui olin Haroldilt korraks kõrvaklappe küsinud avastasin, et asi polnudki telefonis. Kuna pidime Oliviaga kinno minema siis leppisime kokku, et ta helistab mulle kui kodunt tulema hakkab ja ma läksin niikauaks Raksu ja Ronaldiga rocca. Well Hell, olime seal umbes tunni mis koondas endasse Ronaldi jälgi maitsega piparmündilärakad ja rääkivad Massaažitoolid saatsin nad bussikasse ära helistades samal ajal umbes 10x Oliviale. Tal oli telefon väljas. Arvasin et lõi üle aga läksin siiski Cocasse, mõtlesin, et lähen siis üksi ja ostan pileti, kuid tuli välja, et tema ja ta sõbranna olid mind vaatamata sellele, et nad hiljaks oleks jäänud oodanud. Olivial oli aku tühjaks saanud.
Ärge mind nüüd keegi imelikult vaadake aga mulle Tõepoolest meeldis see film. Väga meeldis.
Pärast läks Olivia vetsu, ma pidin kh minema aga ma ei viitsinud seal passida ning oodata nõnda tuigerdasin pärast jalad ristis ringi ning olin ta selle sõbranna Kertuga. Olivia läks trammikasse ja me Kertuga kõigepealt Virru ja siis vedasin ma ta jalgsi põhimõtteliselt Roccani, Merimetsa selveri juurde tuli paps järgi.
Tegelt oli see Kertu täitse tore, läkjs jutt ujumise peale ja ma ütlesin, et ma armastan seda ning ta ütles, et tema kh armastaks aga ta on juba teist aastat ujumistrennis nii, et ma teatasin, et käisine ise 6/7 aastat ujumas ja teeksin kõike, et tagasi saada...
Nägin täna öösel unes, et mul oli parema käe väikesest sõrmest kaks järgmist sellised toredad tömbud ning see oli NII pagana realistlik, et ma ärkasin ülesse, puudutasin kätt ja see tundus ikka veel vigane olevat. Kummaliselt huvitavalt äge on aga see, et unes olin ma ÕNNELIK, et mul on ikka veel võimalik kitarri mängida, nagu tõsiselt väga õnnelik.. ? Tundib, et ma armastan kitarri rohkem kui ma teadsin.
Noh, hetkel bakaa.,
No comments:
Post a Comment